Branle tähendas tollases keelepruugis õõtsumist: tavaline muster oli neis „kaks sammu vasakule, üks samm [või kaks sammu] paremale“, nii et tantsijad justkui õõtsusid edasi-tagasi. Ringis või lahtises rodus tantsitavaid ühistantse peeti just Prantsusmaale väga tüüpiliseks ja need püsisid seal sajandite viisi ballisaalides, ainult sammutehnika muutus vastavalt moele. |
Pärnu hansapäevade esimeses tantsuprogrammis koos Vaikuse muusika stuudiost kasvanud vanamuusikaansambli Musica Silentiiga tantsib Saltatriculi ring- või reatantse ehk branle'isid, mida sai tantsida korraga piiramatu arv inimesi. Kõige rohkem ja paremini on neid kirjeldanud Thoinot Arbeau oma 1589. aastal ilmunud raamatus "Orchésographie". Kõikjal ja üldiselt pidudel tantsitavate tavaliste branle'ide kohta kõneleb "Orchésographie" järgmist: Pillimängijad on kõik harjunud peotantse alustama "topeltsammutantsuga" (branle double), mida nad kutsuvad tavaliseks ühistantsuks, ning seejärel pakuvad nad "üksiksammutantsu" (branle simple), selle järel "lõbusat tantsu" (branle gay) ning lõpuks selliseid tantse, mida nad hüüavad Burgundia tantsudeks (Branle de Bourgoigne), mida osa kutsub Champaigne'i tantsudeks (branles de Champaigne); nende nelja liiki tantsude jada sobib kolme laadi inimestele, kes tantsima tulevad: vanad tantsivad väärikalt topeltsammu- ja üksiksammutantse; noor abielurahvas tantsib lõbusaid tantse; ja kõige nooremad nagu teie tantsivad kergelt Burgundia ringtantse; sellegipoolest teeb iga tantsija nii, nagu ta oskab, igaüks vastavalt oma eale ja osavust mööda. Allpool on toodud ära katkendid raamatust ka nende naljatantsude kirjeldustega. On veel mitmesuguseid ühistantse, mille õpetuse ma olen nõuks võtnud teile anda, sest teil on himu neist palju teada saada: ja teil tuleb teada, et niipea, kui luuakse mõni uus ühistants, mida kutsutakse balletiks (et seda mingi pidusöögi maskeraadil pruukida), viivad noored inimesed selle läbematult seltskonda ja annavad talle oma suva järgi nime. Nende hulka kuuluvad need ühistantsud, mille õpetused on allpool, sealhulgas ühistantsud ja balletid, mida tantsides tehakse enamasti näomoonutusi, vigurdusi ja žeste, ning seetõttu võib neid hüüda viguritantsudeks. Võtame neist hakatuseks Malta tantsu. Tekst ja "Orchésographie" tõlked: © Külli Kressa
0 Comments
Saltatriculit saab sel suvel näha esinemas mitmel pool:
Il Papa käsikiri 20. sajandil ostis italoameeriklasest ajaloolane ja koreograaf Walter Toscanini Itaaliast (ja annetas pärast New Yorki raamatukogule) kaks omavahel kokkuköidetud tantsukäsikirja. Üks neist on 15. sajandi Ferrara koolkonna (peamiselt Domenico ja Guglielmo) tantsude kogumik, teise õpiku koostaja on keegi tantsuõpetaja, kelle hüüdnimi on "il Papa" ehk Paavst. Kõik käsikirja koreograafiad peale ühe on kolmele inimesele. Härra Paavst on neist ise komponeerinud vaid kaks, ülejäänud kuuluvad kahele autorile, kelle hüüdnimed on Giovannino ('Giovannike') või Lanzino ('Landsknehtike'). Il Papa käsikiri pärineb ilmselt 16. sajandi Toscanast ning pigem sajandi esimesest poolest. Esiteks näitab seda autorite valik: keegi Giovannino oli 1515 Medicite teenistuses, keegi tantsuõpetaja hüüdnimega Paavst on 1562 Firenze rahvaloenduses üles tähendatud ning 16. sajandi algul tegutses ka tantsuõpetaja hüüdnimega Lanzo ehk Landskneht, võimalik, et sama inimene, kes Lanzino (viide Barbara Spartile, 1996). Aega ja ruumi paigutamisel on abiks on ka üks Firenzes Magliabechi raamatukogus säilinud Ferrara koolkonna käsikiri, mille põhikoostaja on märkinud aastaarvuks 1510, aga hiljem on keegi sinna teise käekirjaga lisanud veel neli koreograafiat. Neist neljast kahel on vaste "Paavsti" käsikirjas olemas. Tänu sellele võime kirjutise sünniks pidada aega pärast 1510. aastat (samas). Kolmandaks viitab 16. sajandi esimesele poolele "Paavsti" käsikirja stiil: sammuleksikon on suuremalt jaolt 15. sajandi oma, aga selle kõrval on tihti öeldud lihtsalt "tehke nii-ja-nii mitu sammu/sammukest/pisisammukest" - eri deminutiivsuse astmed tähistavad oletatavasti erinevat tempot - ning mõnikord on 15. saj standardsammud ja need teised niisama-sammud kombinatsioonides, mis meenutavad 16. sajandi teise poole tantsude omi.
Ning lisaks eelnimetatule on tantsude ülesehitus 15. sajandi Ferrara koolkonna tüüptantsudest tunduvalt lihtsam, koosnedes enamasti selgelt salmidest ja refräänist.
Caroso "Il Ballarino" retrotantsud Kolmas osa selle kava tantsudest on need, mis figureerivad Fabritio Caroso 1581. aasta õpikus teadmata autori tantsuna (balletto d'Incerto), järelikult oli neist tolleks ajaks saanud juba pärimus. Mõni nendest vanadest tantsudest esineb pisut teisel kujul ka ühes sajandi keskpaiga allikas, nn Chigi või Vatikani käsikirjas. tekst: Külli Kressa Lisalugemist:
- Barbara Sparti. Would You Like to Dance this Frottola". - Musica Disciplina vol. 50 (1996), lk 135-165 - Gino Corti. "Cinque balli toscani del cinquecento". - Rivista italiana di musicologia 12:1 (1977), lk 73-82
Tantsud on Il Papa käsikirjast ja ühest Firenze Rahvusraamatukogu käsikirjast, samuti mõned Caroso tantsuraamatus kirjeldatud "eelmise põlvkonna tantsud" - allikate kohta saab lähemalt lugeda siin.
Palume jälgida, head Saltatriculi sõbrad ja muud ajaloolise tantsu huvilised, tulevaste ülesastumiste reklaami kodulehel ja näoraamatus.
Saltatriculil tuleb tänavu Pärnu hansapäevadel kolm kontserti. 1. juulil kell 20.00 esitame Wana Mohri kõrtsis (Rüütli tn 21/1) eri Euroopa rahvaste tantse 17. sajandi algusest - ajast, mil Pärnu oli Poola võimu all. Osa neist tantsudest on sellised, mille muusika on Läänemere maades säilinud, tähendab, neid võidi siinkandis sel ajal tõepoolest tantsida.
Rakvere Renessansi tantsupäev toimub 7. mail 2022 Rakvere kultuurikeskuses, pealkirjaks seekord "Kultuuride kohtumine renessansiaja Euroopas". Kaks vanatantsuansamblit - Tartu Saltatriculi ja Rakvere Fioretto - illustreerivad 16.-17. sajandi vahetusel Lääne-Euroopas rännanud tantsutrende.
|
Saltatriculi ajaveebPäevakajalistest tegemistest ja vana aja tantsust üldisemalt Arhiiv
June 2023
Kategooriad |